Friday, September 25, 2015

Sotsiaalne eksperiment vol. 2 - kui loll ma olen?

Mingi hetk aastaid tagasi kirjutasin ma spämmist ja suvel ka sellest kuidas läbi Skypei üritati mulle püksi pugeda. See kord siis oleme otsaga tagasi e-maili juures. Gmaili puhul on hea, et ta filtreerib kirjad läbi ja need kirjad, mida sa ei peaks avama paigutab ta spämmi folderisse. See on väga hea lahendus aga vahepeal juhtub ka seda, et spämmi folderisse jõuavad ka kirjad, mis ei peaks seal olema. Seega on mul harjumus neid foldereid vahepeal sirvida. Täna ma jõudsin väga huvitava kirjani.




Esmapilgul suures korporatsioonis töötades võib tunduda, et kõik on legit. Firma nimi on meilis sees, scänneeritud pilt, mis võib tõesti kuskilt printserverist tulla. Kirja laad ei ole ka selline kõige läbinähtavam scam. MX-2600N on tänaseks juba iganenud kontorikombain.





Minu puhul muidugi ei ole suurfirmat ja ka sellise kombaini olemasolust ei ole ma kunagi teadlik olnud. Aga välistame need kaks fakti. Pilt number kolm näitab, et kiri on mu postkasti laekunud 19.05.2014. Kuna Gmaili vaikimisi seaded kustutavad kõik üle 30 päeva vanused spämmikaustas olevad kirjad, siis see kiri ei tohiks seal kindlasti olla. 





Ma ei viitsi hetkel Gmaili peal näidata kuidas saab kirja päiseid lugeda aga Thunderbirdil ona paremas servas "More" nupp ja sealt "View Source" alt avaneb uus aken. Selles uues aknas on väga palju informatsiooni, millest antud hetkel vajalik on ainult üks rida: "Received: from".


See rida näitab, et kiri on saadetud ip aadressilt: 189.149.45.221. Ma isiklikult kipun arvama, et tegelikult on tegemist mingi õnnetu hingega, kelle viirusetõrje Common Sense 2005 on liiga iganenud. Nüüd tuleb meile appi lehekülg nimega infosniper.net


Voila kiri on teele pandud Mehikost. Muidugi jääb õhkõrn võimalus, et ettevõttel asub Mehikos ka kontor.. Aga tänasel päeval see varjant langeb ka ära nii, et ma kirja manuses olevat dokumenti avama parem ei hakka.

P.S. Ma võib-olla ei tea kõige paremin aga kes kurat salvestab pilte .doc formaati?

Friday, July 24, 2015

Rown - Altai - 2015


Rown.. Ma olen viis korda alustanud ja neli korda kustutanud. Raske on kirjutada bändist, millele sa oled kaasa elanud juba selle sünnist. Mille esimese kontserdi sa ole korraldanud. Ja kui ma mõtlen, et see oli kõigest natuke rohkem kui pool aastat tagasi. Bänd, mille kohta peale Aprilli Kivi mu kolleeg ütles: "Neile poistele peaks piletid LA-sse ostma ja mõnele suurele lavale vedama." Rown on bänd, mida peab lavalt nägema, sest see on kordumatu elamus.

Altai on teistpidi kordumatu elamus. Ma hetkel veel ei julge öelda, et see on 2015 parim kodumaine album. Küll aga võina ma öelda, et eelarve ja produktsiooni suhte poolest on see kindlasti 2015 Eesti aasta album.

Track list:

Magadan alustab külm ja jõulist teed läbi kõleda Siberi tundra.

Siberian Traps väreleb nagu virmaline kõrberocki ja ambienti vahel ja vahepeal on raske järge pidada, kas on see sama lugu või olen ma juba kolme erinevat kuulanud. Et endas kindel olla paned loo uuesti käima ja avastad kuidas külm ja kalk jõgi voolab virmaliste valgel läbi tundra öö.

Altai väärib täiesti enda lumiste tippude järgi saadud nime - massiivne aga kaunis.

Outro ambient võtab kokku selle, et Altai on pigem tundrarock kui kõrberock.

Hinnang: 10/10 Võib-olla ei ole ma siin kohal kõige adekvaatsem hinde poolest aga Altai on plaat, mis peaks olema iga muusika entusiasti kollektsioonis.

Sellest, mida Rown ise Altaist rääkis on võimalik kuulata siit.

Friday, July 17, 2015

Sotsiaalne eksperiment - kui kiimane ma olen?

IT tööd tehes tuleb vahest ikka ette, et keegi tahab sind Skypei lisada, kas siis tööd lunida või ka pakkuda. No ja siis ühel päeval tahtis kasutaja nimega sandie.govin, mis tundub olevat India naise nimi, et ma ta enda Skypei lisaksin. Mitte midagi imelikku. Asi kippus imelikuks kui ta minuga suhtlem hakkas. Selle asemel, et mingit töö vestlust aretama hakkata, hakkas ta mulle rääkima kuidas ta enda suurt perset treenib. Korraks ma mõtlesin, et blokin kasutaja ära aga samas tekkis huvi kuhu see jura välja viib. No ja sealt ei läinud kaua kui juba anti mulle mingi link, millest väidetavalt oli võimalik vahtida kuidas ta endal riideid vahetab. Kuna mu viiruse tõrjetarkvara Common Sense 2015 ei soovita igasugustel kahtlastele linkidele clickida siis midagi hullu ei juhtunud.

Pilte klõpsides saavad kõik lugeda, kuidas kiimane aasia naine tahab, et ma teda vaataks.




Kuna ma format C-d ei tahtnud arvutile teha, siis ma sinna lingile ei klõpsanud. No muidugi ei oleks lingile klõpsamine ka võib-olla midagi paha teinud, kuna mu Chrome on nii seadistatud, et naljalt igasugune jama läbi ei tule. Samas jäin ma mõtlema, et võib-olla vestles minuga mingi pisike suitsu pahviv Tai kutt, kes ootas silmad punnis kuna saab mu arvuti pahavara täis laduda. Muidugi parim lause, mis olla sai on see. et tema lehekülg on turvalisem kui Skype. Ma peaks vist lõpetuseks ütlema, et sarnases olukorras on soovitatav minu eeskuju jälgida ja mitte lasta väikemehel mõtlema hakata.

Wednesday, July 15, 2015

Huiabella Fantastica - "Bufé lé madnessé - EP" 2014 & " Huiabella Situation - EP" 2015


"You wanna suck Your own cock - cause You are Superstar Monkey" Kui minna ajas tagasi.. no ütleme, et natuke, siis kunagi oli päev, kus Eesti pungis oli kolmainsus J.M.K.E. - Psychoterror - Vennaskond. Järjekord ei ole selle juures just eriti tähtis. Tänasel päeval ma ei viitsi seda kolmainsust eriti kommenteerida - punk on muutunud. Ma vist ei olekski, seda teemat tõstatanud kui naine ei oleks koju tulnud ja küsinud: "Kas sa kuulad Psychoterrorit?" STOP!

Ja siis ma hakkasin kuulama.

"Bufé lé madnessé" jätkab Eesti punki sealt, kust Psychoterror neliteist aastat tagasi "Cheap Holliday´siga" pooleli jäi. Ainsaks vaheks on see, et inimesed siia maani on nõus ropult palju maksma, et näha kuidas Freddy ennast kooma tõmbab ja laulda ei jõua. Huiabella Fantastica puhul seda ma oma silmaga veel näinud ei ole. "Bufé lé madnessé" lööb sama agresiivsuse ja kaootilise kaosega nagu seda tegi üheksakümnendate Psychoterror. AGA seal on midagi veel - tegelikult on sealt puudu see intelektuaalsus, mis esimesele saatuslikuks sai.

"Bufé lé madnessé" bandcampis - täiesti tasuta saadaval või siis võid bändi toetada ja maksta. (Miinimum summa on 50 senti.)


"Huiabella Situation" on peale esimest õlut ja kolmandat kuulamist juba midagi sellist, mis paneb rusikat vehkima ja hüüdma "My life is shit baby!" Master on tunduvalt kurjem kui esimesel Ep-l. Ainsaks hädaks on, see et tahaks kuskilt sõnu lugeda, kuna Petsi laulustiil on "võimalikult vähe ja segaselt mikrofoni", siis peab päris mitu korda kuulama, et aru saada, millest lauldakse. Ma ei ole muidugi kursis kõigi Eestis sellel aastal välja antud pungi plaatidega aga tänasel päeval on see kindlasti parim plaat, mis kannab numbrit 2015.

"Huiabella Situation" bandcampis - täiesti tasuta saadaval või siis võid bändi toetada ja maksta. (Miinimum summa on 50 senti. Kahjuks oli PayPalis ainult 20 senti. Aga eks ma üritan kunagi füüsilise osta.)

Ja kui kellegil tekkis huvi siis siin on võimalik kuulata Huiabella Fantastica intervjuud Provintsi Punkis.

 

Friday, June 26, 2015

Falling Skies hooajad 1-4 ehk Spielberg teeb seda jälle



Kuna 28 juuni hakkab Falling Skiesi viies ehk viimane hooaeg siis vaatasin ka just esimesed neli ära. Nüüd ma olen jälle ketser ja tunnistan ausalt üles, et Spielberg on üle haibitud. Minul isiklikult ei ole ühtegi Spielbergi filmi, mille kohta ma saaks öelda, et tegemist on üli hea filmiga. Väikesed mööndused võin teha esimese kolme Indiana Jonesi puhul ja sellega see pidu lõppeb.

Ma ei tea, kas Eestis mõni kanal on Falling Skies-i näidanud või mitte, sest telekas mul puudub aga väga suured sarnasused on selle zombi sarjaga, mida kõik kiidavad aga ma üle pooleteise hooaja ei suutnud vaadata, sest sitaks igav oli - nii igav, et mul ei tule isegi esimese hooga nimi meelde.

Ühesõnaga maailm on jälle otsa saanud, vähemalt see maailm, kus meie elame. Zombide asemel on tulnukad ja peategelaseks on kangelaslik isa, enda perega. Ei puudu ka "paha poiss", kes tegelikult ei ole nii paha jne. Enamus on selline stamp maailma lõpu huinjaa, kus inimesed üritavad meeleheitlikult inimkonda päästa. Tulnukate puhul on varjatsioonid natuke paremad kui zombide puhul, sest neid mitmest eri rassist. Skitterid, kes meenutavad sipelgaid, Espheni ehk siis ülemvalitsejad, kes kontrollivad kogu sõjakäiku inimkonna vastu ja Volm-id, kes ajavad mööda galaktikat Esphenisi taga. Lisaks veel hunnik meche ja muid teisejärgulisi mutatsioone.

Esimesed kaks hooaega olid enam vähem. Inimesed suutsid kuidagi enam vähem ellu jääda ja avastasid moodused kuidas tulnukatega efektsemalt toime tulla. Mis toob mind kohe selle juurde, et inimkond on vist lõplikult mandumas. Kogul sõjalisel strateegial puudubu järjepidavus ja innovatsioon. Kui sa avastad esimes hooaja lõpus, kuidas edukalt vaenlasega madistada ja minetad need tehnikad, teise hooaja teiseks osaks, siis ei ole vaja juu imestada, miks inimkond välja sureb. Kolmas hooaeg pakkus välja liitlased, kellega pidu edukalt lõppule viia aga neljandas hooajas ei ole ka neist enam sittagi tolku. Neljas hooaeg tekitas kohe tunde, et ideed on otsas ja kuidagi läbi ussi sellesammuse üritatakse mingit klotsi teenida.

Miks ma üldse vaatasin? No peale seda kui Game of Thrones tegi nii masendava, siis ootused meelelahutusele on languenud. Parem vaadata tulnukaid kui "Vapraid ja ilusaid". Teiseks kui sul on võimalik vaadata neli hooaega järjest siis, miks ka mitte. Ulme poolel ei ole tegelikult väga vigagi, natuke odav on aga samas ei ole väga ilmne kopeerimine. Kui midagi meenutab siis Alieni filme ja hetkel rohkem ei tulegi ette. Miks ma viiendat hooaega vaatama hakkan? Lubati uut tulnukarassi, kes pidi olema brutaalsem, kui kõik eelmised - äkki isegi lõpetavad pauguga.

Wednesday, May 27, 2015

Kuna sa oled muusika ja kuna sa oled lits



Bioloogiline kell annab vist vaikselt märku andma sellest, et kätte on jõudmas aeg kui ma pidin raamatut kirjutama hakkama. Igatahes olen viimastel päevadel palju mõelnud muusika olemuse peale. Mis hetkel saab muusik muusikaks ja mis hetkel on ta lihtsalt lits? Kuna Shitflowers sai see talv kolmeteist aastaseks, siis on vist kõige lihtsam seda tõlgendada läbi minu enda kogemuste.

Ma ei saa öelda, et ma olen kogu enda nii nimetatud muusiku karjääri uskunud seda muusikat, mida ma teen. Tegelikult ma isegi ei mäleta, miks sai algusaastatel bändi tehtud. Ma tean, et mul oli midagi öelda - mul on alati midagi öelda ja sellest tekkis ka idee bändi teha. No muidugi ei saa välistada fakti, et seitsmeteist aastaselt tundub bändi tegemine nii kui nii kõige lahedam mõte maailimas. Ronid proovikasse endal pea täis naisi, limusiine ja miljoneid. Enesekriitika jätad proovika ukse taha siis ei ole vaja mõelda selle peale, et viisipidamine ja rütmitunnetus oleks ka muusika tegemise juures vajalikud anded. Vaatamatta sellele, et mu musikaalsed võimed olid ja on alla igasugust arvestust siis tagantjärele vaadates olen ma need suutnud edukalt (vähemlat enda jaoks) suutnud asendada organiseerimisvõime, tahtejõu ja usuga.

Nüüd siis jõuame tagasi selle juurde, mis on kõige tähtsam usk. Ma olen aastate jooksul pidanud võitlema päris paljude bändidega lava eest. Ilmselt on pidev allajäämine seotud meie musikaalse võimetuse ja pudelitesse uppuva suhtumise taha. Kuid aastaid hiljem on neist bändidest järel vaid mälestused. Siin kohal ma tookski välja usu puudumise. Noorena on lihtne alustada ja ka lihtne lõpetada inimeste usk on kõikuv nagu kellapendel. Ühel hommikul teed silmad lahti ja avastad, et sa enam ei usu sellesse, mis on sind viimased aastad lavale ajanud. Sama on kindlasti olnud ka Shitflowersiga, sest aastate jooksul on päris palju inimesi sellest bändist läbi sõitnud. Mingi hetkeni on punk lahe aga kui sa ei usu sellesse siis paratamatult kasvad sa sellest välja.

Mingil ajahetkel ma uskusin, et minust võib saada hea lits, kes käib kaheksast viien tööl, ajab raha taga ja teeb karjääri. Kõige selle juures oli ainsaks probleemiks see, et ma valetasin endale näkku. Majanduslikult mitte just eriti ilus lapspõlv ja puberteedieas läbi elatud tõrjutus olid piisavalt tugeva jälje jätnud, et kuskil sismas ajas ühiskond mind ikkagi oksele. Kaos on korra ema. Enne kui ma aru sain, millesse ma tegelikult usun sai kõik korralikult maha põletatud. Positiivse külje pealt tuleb tõdeda, et tänu sellele tuli bändi Hans, kes uskus mingitel hetkdel rohkemgi seda, mida Shitflowers tegi kui ma ise.


Vahepeal mul tuleb endalegi hirm peale kui ma mõtlen, et viimase seitsme/kaheksa aasta jooksul on usk sellesse muusikasse, mida ma teen järjest süenenud. Ja ometi pidin ma endale selle kuu alguses tõdema, et natuke ma olen ikka endale valetanud. Ikka sa ootad, et inimesed tuleks sind kuulama ja lava ees oleks võimalikult palju rahvast. Ja siis tuli soomlaste "For The Damned". Lava ees oli napilt viisteist inimest ja neist suur osa teine, bänd kellega nad tulid ja ometi lõhkusid nad sellise fiilinguga, nagu oleks täismajale esinenud. Vähemalt mina uskusin, seda kui ma neid vaatasin, endal seljakarvad püsti ja hinges kulbitäis häbi. Sellest hetkest jäin ma mõtlema, mis see muusika minu jaoks on, mida ma teen?

Ma tean teed mitte kuhugi. Ma tean teed mitte kuhugi. Ma tean teed mitte kuhugi.Ma tean teed mitte kuhugi. See on minu kaos - See on minu kaos - Väärastund anarhia.

Ja siis see nädalavahetus käis Distress, mul küll ei olnud aega ja jõudu lava passida ja eks nemad olid ka natuke viinast väsinud aga.. Hommikul neile kola kätte andes vaatasin, kuidas kõik juustusai sõid ja siis ma sain aru, et nad päriselt usuvad seda, mida nad teevad. Samas sain ma ka ise aru, et peale kõiki neid aastaid ma ka päriselt usun seda, mida ma laulan - ma olen see muusika. Mulle isegi meeldi rohkem proovi teha kui laval olla, sest laval peaks nagu inimestega suhtlema, samas kui proovis saad sa olla täpselt nii purjus kui vaja ja oodata seda järgmist momenti kui muusika, sõnad, idee ja sa ise saate sulada ühtseks tervikuks.

Ja siis eile tuli Huiabella Fantastica välja küsimusega kas nad peaksid minema televisiooni. Mulle tuli kohe meelde Prügisööja ja Eesti Ekspress. Kus mingi "üllas" ajakirjanik tegi loo dumpster divingust ja sinna juurde läks ka siis meie lugu. No ja siis kui kogu artikkel Eesti Ekspressis välja tuli ja ma ajakirjaniku käest küsisn, kas ma tohin ka video bändi Youtube´i üles laadida? Vastuseks sain ma, et video on Eesti Ekspressi omand ja ei tohi. Sellel hetkel tundisn ma, et jälle olen ma rikka mehe odav lits, kes tambib enda taskust mingit üllast eesmärki ja lõpuks tõmmatakse sulle ikka kott pähe ja rusikas anaali. Tsiteerides Juha Vuorineni "Joomahullu Päevaraamatut": "Mulle näkku ei nussita." Kaks IT haridust, 15 minuti guugeldamist ja video kõvakettal - lase ennast täis leheneeger. Kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin oli see, kas Huiabella Fantastica peaks minu arust ronima (TV3/Kanal2) kuhugi teleekraanile? Arvestades, et nad ise ütlesid välja, et nad on telekast tuleva pasa vastu, siis ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks nad peaksid seda tegema. Mis kasu see tooks? Paar pühapäevafänni Facebookis?



Siin on veel üks video ühest pungiaktivistist, kes ei suuda ära otsustada, kes ta on. Kui sa teed muusikat siis on kaks võimalust:
1. Sa teed muusikat sellest, mida sa usud ja kes sa oled.
2. Sa oled lits.

Tuesday, September 23, 2014

Raamat - Knut Hamsun - Maa õnnistsus


"Maa õnnistus" tuletab mulle keskkooli meelde, kus ma seda pidin esimest korda lugema. Ma mäletan selgelt kuidas mulle see raamat meeldi ja kuidas ma lausa jälestasin "Tõde ja õigust". Kuigi mõlemad raamtud kirjutavad sisuliselt samast asjast, siis üks Hamsun kirjutab nagu filmi ja Tammsaare seebikat. Ma ei ütle, et mulle seebikad ei istu aga Tammsaare ei ole selles osas kuigi osav.

Kui nüüd siis antud raamtu juurde tagasi pöörduda siis "Maa õnnistus" räägib loo Norra talupojast Iisakust, kes rajab kõnnumaale oma talu ja ehitab ennast mitte millestki üles. Ma ei viitsi teha siin kohal pikka sisu tutvustust, pigem pöörduks kohe teemade juurde, mis mind köitsid ja mõtlema panid.

Esiteks on naljaks lugeda raamatut, mille peategelane on kogu oma olemuselt nagu su enda lihane isa. Lihtne maamees, kes ei pea lugu tühjast ja tähjast ja on valmis kogu oma hinge matma oma põldu ja metsa. Ainsaks erinevuseks on viinaviga, mis ei ole võimaldanud minu vanamehel, nii edukaks saada kui oli Iisak. No ja pole tal sellist Siiverti sugust tõsist poega kah, kes oleks valmis kogu enda ihu ja hinge maasse matma.

Mis mind lummab ongi see lihtsus - õnnista maad tööga ja maa õnnistab sind. Tänapäeval enam ei ole küll nii võimalik suurt nutsu taga ajada aga samas kuulub mul selliste meeste vastu täielik lugupidamine. Ma ise küll võin mõelda, et küll oleks tore ka ise nii elada aga kahjuks või õnneks olen mina selline Eleseusi tüüpi vennike, kes pigem teiste vahenditega leiva lauale toob. Või siis hoopis Giessler, kes hõljub ringi nagu udu - kord tipus kord põlvili mudas.

Kui nüüd kuidagig lõpetada siis sooja soovitusega lugeda.