Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas - Douglas Adams

Kui tõenäoline on see, et alles on kuues jaanuar ja ma olen suutnud juba ühe raamatu läbi lugeda? Üks veel ja aasta norma on olemas. Kes on kunagi varem siia leheküljele sattunud võib-olla ääri-veeri teab, et ma kirjutasin kunagi sellest filmist, sest see tundus paganama lahe. Nüüd ma kirjutan raamatust, sest see on veel paganama lahedam. Äkki peaks ka sellest kirjutama kuidas ma selle Jõuluvana käest välja pressisin ja lõpuks ikka üli õnnelik olin kui kätte sain. Või siis veel sellest kuidas ma kõik Tartu antikvariaadid selle raamatu pärast läbi käisin ja enamuses vaadati mind nagu napakat. Aga äkki räägiks edasi natuke raamatust.
Nagu tobe tutvustus räägib, siis üks Neljapäev sai Maa otsa (oleks see homme) ja algasid Arthur Denti seiklused Universiumis. Nagu tavaks on siis on raamatute järgi tehtud filmides väga palju välja poogitud, seekord oli filmis väga palju juurde poogitud. Oleks raamtut enne lugend, oleks filmi peale tõrva süljand. Ja Universium ei ole üldse nii hirums koht nagu enamus ulmekaid kirjeldab, kui välja arvata võikad voogonid. Läbi imeliste juhuste, mille tõenäosus on väga väike jõuab Arthur koos oma tulnukast sõbra Fordiga kosmoselaevale Kuldsüda. Kuldsüdame meeskond on kolme liikmeline, kellest kõige fantastilisem ikkagi depressiivne robot Marvin, kelle vasaku külje dioodid valutavad. Muidugi ei saa ka maha laita Kuldsüdame tehisintelekti võimekust koomiline olla. Ja muidugi ei tohi unustada seda, et lõpuks jõuab kogu seltskond planeedile Magrathea, mille asukad toodavad planeete, kus tuleb välja, et Maa kõige inteligentemad olevused on hiired. Ning lõpuks teeb üks tehisintelekt tänu Marvinile enesetapu. Kui depressiivne peab olema, et üks arvuti ennast ära tapaks? Mina vastaks, et lummavalt. Mis veel.. Seda raamtut lugedes ja avalikult irvitades või naerma pursates tunned, et kaaskodanikel on midagi viga, sest nad ei suuda su emotsioone jagada - masendav eks. Ah jah, enne kui annan sõna Marvinile, siis üks koht ajas küll närvi - ei tea mida peab inimese mõistus tegema, kui ta topib sellisesse raamatusse Viimse Reliikvia "Pistoda laulu", terve selle aja mul võbises silme ees Summeri* inisev kogu.

"..."Mitte midagi erilist. Mul hakkas väga igav ja tuli depressioon, nii ma läksin ja ühendasin end selle kompuutri välimise toitesüsteemiga. Rääkisin kompuutriga pikalt ja laialt ja selgitasin sellele oma nägemust Universumist," ütles Marvin.
"Ja mis juhtus?"
"See tegi enesetapu," ütles Marvin ja sammus väärikalt Kuldsüdamesse. ..."