All eyez on me - Don´t Panic

Project Doom - Rape/Murder

2012-05-27T17:05:00.000+03:00

Eile kui ma veel maani täis oli siis mõtlesin, et võik teha väikese ülevaate sellest kuida Shitflowers esimest korda Tallinnas käis. Täna kui ma olen juba kaineks saanud siis ei olegi mul midagi tarka öelda. Suurest jonnist lasikuse vatsu ma ikka midagi ütlen lõpuks.
Tallinn imeb.
Peaks vist midagi veel ütlema?
Vahelduseks oli tore võrrad keskkonnas ennast kollektiivselt maani täis juua. Kuulata Tallinna natsidelt, et tegelikult me ei olegi siin eriti punkarite vastased. Näha oma silmaga kuidas üks jalgpalli fänn teisi sõimab, kuna teised tegid homode vastaseid avaldusi. Plussiks oli veel see, et me suutsime eelmisest eriti sitast livest korrektuurid teha ja tegime kollektiivse arvamuse kohaslet puhtama kontserti kui kunagi varem. Kuid ülejäänud pidu ei olnud küll mitte midagi minule. Estoner jääb minu jaoks kuidagi kaugeks. Ja Project Doom kukkus tegelikult läbi.
1.Strippar nuttis enne esinemist sellepärast, et ta peab paljaks võtma.
2.Brian oli endast väljas, sest ta pidi aluspesu väele võtma - inimesed kuidas te ujumas käite?
3.Ürituse koreograafia oli alla igasugust arvestust.
4.Tehnilised nüansid olid läbi testimata.
Ja lõpetuseks mis Tallinna puhul pask on. Turvamehed. Minu arvamuse järgi on see täielik pask, et sa ei tohi baarist enda jooki kaasa võtta ja koju jalutada.

Celas Trojan

2012-05-24T02:37:00.000+03:00

Polegi aega olnud kaua aega kirjutada, sest nii palju muid tegemisi on kogu aeg. Nüüd aga kus ma sisustan oma öö tunde Windowsi installeerimisega võib ka natuke blogi juttu puhuda. Põhjuseks võib tuua päris mitu rahvatarkust: "Kes tulega mängib saab kõrvetada", "Uhkus ajab upakile" ja "Igal oinal oma Mihklipäev". Kõigepealt meeldib mulle tulega mängida ja teha arvutiga asju mida enamus inimesi ei tee. Teiseks kui natuke midagi juba oskad siis ajad nina püsti ja püüad tähtis välja näha. Lõpuks aga saad kõige selle eest korraliku koslepi. Nüüd kui tõsiselt ka midagi öelda siis sain arvutisse väga kurja Troojalase, kes võttis üle mu desktopi, hiire ja klaviatuuri, ei lasnud Safe Mode-iga ka midagi teha, sülitas selle peale kui ma tahtsin Windowsi installida ja oli muidu igavesti ülbe. Kõige suurem viga mida see sunnik tegi oli see, et viskas mulle, ette kirja kus väitis, et mul on arvutis muusikat, mis ei tohiks seal olla ja selle eest mind nüüd karistatakse kuni ma maksan 50 doltsi. Sellest, et see scam on sain ma kohe aru ja vihaseks sain kah - ülbe itimees ajas selja sirgu ja tagus vastu rindu. Siit lehelt näeb seda firmat, kes peaks nagu süüdi olema aga keegi seda ei tea. Siit näeb seda kuidas sellest viirusest lahti saab. Kuna ma Hirens boot cd-d kasutades sain kõige vajalikuma ära copida arvutist ja midagi muud ei viitsi eriti taga nutta siis mina läksin värske Windowsi teed. Noh enne seda ma pidin veel arvuti Ubuntu pealt üles bootima, et ta Windowsi booti lugema hakkaks. Olev käis küll ja üritas vanat opi päästa aga tühja temast - oli teine juba väsinud nii kui nii. Lool on kolm moraali - ära mine ülbeks, ära lase ennast täis ja kasuta viirusetõrjet. P.S. Kutsehariduskeskus toodab nüüd kitupunne, kes ise ei viitsi munagi teha ja kui sa nende eest praktikal kõike ära ei tee siis oled halb. P.S.V. Ma ei teadnudki, et Google on blogerit muutnud. Peab tulema ja avastama. Pilti ka see kord ei pannud.

Norowars osa kaks

2012-04-13T04:26:00.000+03:00

Sõjaseisukord jätkub. Täna küll plika oksendas ja puristas vähem, kuid selle eest saime väikese ehmatusega haiglas ära käia. Peale lõunat kerkis plikal palavik 38,5 peale, mis on suht rahutust tekitav märk ja kui ta veel paremal pool alakõhus suurt valu hakkas kurtma, siis tekkis pimesoole põletiku paanika. Jooksin töölt koju pakkisin kiiresti asjad, juhuks kui pikemalt tuleb haiglas olla ja kuna plika oli nii nõrk, et ei suutnud püsti seista siis tellisime takso, et haiglasse sõita. Peale paari minuti taksos plika oksendas. Kuna ta istus mul süles näoga minu poole siis esimene laar läks minu pusa, turvavöö ja plika mantli peale. Kuna teine laar oli tulemas pistsin plika pea endale põue ja sain sinna korraliku koguse sooja okset, mis päästis meid sellest, et ta oleks takso täis oksendanud. Haigla ees koorisin ennast paljaks ja panin tuulejope, mis kotis oli selga. Kabineti ukse taga sai naerda selle üle kui arstid oleks käskinud üleriided ära panna - ma oleks pidanud siis karvase kõhu väel mööda haiglat ringi jooksma. Haiglas aga oli plikal kõht juba parem ja tuju kah. Vereproovi ajal vaatasime Raxziga mõlemad silmad punnis kuidas plika teist nägugi tegemata veenist verd lasi võtta. Mina kui endine nõelafoob hädaldasin veel 20+ kui nõela nägin, et ei taha. Vereproov aga päästis päeva - põletiku näidud olid madala, mis välistas pimesoole põletiku ja ka vedeliku näidud olid piisavalt suured, et tilguti jäi ka ära. Kuna plika ei olnud vahepeal üle viieteist tunni pissil käinud siis arst kartis, et võib olla tuleb vedeliku puuduse korral paar tundi tilgutite all olla. Kõhulahtisuse puhul ongi kõige suuremaks ohuks, see et inimene võib lõpuks vedeliku puudusesse ära surra. Kuigi ma olen ise päris palju kõhu hädasi üle elanud siis see, mis praegu plikaga toimub on ikka müstika - üle neljakümne tunni on plika vett puristanud ja oksendanud. Kõik see on meid naisega viimse piirini ära kurnanud, minul on tunne nagu käiks kahes vahetuses tööl - istud öö läbi üleval, hommikul kui silm enam ei seleta magad, ärakd üles ja jooksed kontorisse, kontorist jooksed haiglasse ja poodi, poest jooksed voodisse, et natuke magada enne öist vahetust.

Noroviiruse rünnak ehk maakeeli pasanteeria

2012-04-12T02:51:00.000+03:00

Ma ei mäletagi kuna kodus viimati selline sõjaseisukord oli, et ma peaks öö otsa üleval olema ja last valvama. Eile hommikul täpselt enne seda kui naine ja laps pidid uksest välja astuma, et vahelduseks lasteaeda külastada suutis plika ennast täis oksendada. Sellest, mis edasi sai saab tulevikus vist korduvalt meenutada. Eelmine aasta oli lapsel sama tõbi ja siis kestis see umbes kümme tundi, mille jooksul ta suutis kõik voodiriided täis oksendada ja dušši nurga ees oleva mati ka täis pasandada. See aasta on asjad natukene hullemad, kuna praeguseks hetkeks on ta juba seitseteist tundi kannatama pidanud. Selle aja jooksul ei ole tal midagi eriti kaua sees püsinud. Peale paari tunnist uinakut oli korraks tunne, et nüüd on möödas aga see oli kaheksa tundi tagasi ja peale seda on kõik jälle endiseks muutunud. Nii palju on muutunud, et viimased koorad on ta suutnud läbi une potile tormata ja kasui haarata, enne seda aga kulus üle kümne paari aluspesu ja kaks komplekti voodiriideid.

Kõik see tuletas mulle korraks meelde keskkooli aegu kui ma bioloogiat õppisin ja tekkis kahetsus, et ma nii laisk olin. Mäletan, et mingi vahe oli huvi isegi geenitehnoloogiat õppima minna aga huvi lolluste vastu oli suurem. Aeg ei ole midagi muutnud kuid mingitel hetkedel ikka on tung mikroskoobi ja katseklaaside järele, mille leevendamiseks saab vahepeal tundide viisi Wikipedias viiruste kohta informatsiooni ammutatud. Ma ei viitsi hakata siin pikalt heietama noroviirusest endast, sest hea vajaliku informatsiooni selle kohta saab kätte siit. Välja tooks ühe väikese killukese - noroviiruse võib läbi põdeda, nii et ise sellest arugi ei saa - mida teeb mul naine vist hetkel, sest ise ma olen ka täna kolm korda vetsu pidanud jooksma ja gaasid haisevad ka sama moodi nagu lapse eritised, rääkimata kõhuvalust, mis vahepeal ära tappa tahtis. Minu suuremad kannatused lõppesid peale pitsi ise tehtud pipraviina aga lapsele ei saa juu viina joota seega ainus abi on mineraalvesi ja vanemlik hoolitsus. Lõpetuseks panen südamele, et peske käsi ja varuge endale pudel pipraviina.

Kiri Ilmataadile

2012-04-03T20:06:00.000+03:00

Tere lugupeetud Ilmataat, mina Mr Sparkle siin. Selline tõsine arusaamatus on tekkinud. Nimelt minul on plaan kevadise suurpuhastusega pihta hakata, seega võiksid sa enda pohmaka välja magada ja Aprillile kohast sooja ja päikesepaisteliste ilma jagamaisega algust teha. Ausalt öeldes see porno, mis mulle hetkel aknast vastu vahib ei soodusta mitte kuidagi akende pesemist ja kuuri koristamist. Toas küll koristada saab aga samal ajal sooviks kevadise värske õhu tolmunud talvise peeru asemel tuppa lasta.

Eneseparanduse raske põli

2012-03-17T00:04:00.000+02:00

Milline näeb välja 13 aastat suitsetanud inimese hommikusöök? Minu puhul on see mitu aastat olnud tass kohvi ja kolm sigaretti. Viimased neli-viis aastat olen ma üritanud enne esimest suitsu vähemalt midagi juua, enne seda ma hüppasin voodist püsti ja panin suitsetasin ja alles peale seda hakkasin söömise ja joomisega tegelema. Enne suitsu millegi joomine on ka vist ainus asi, mida ämm on mulle õpetanud ja mida ma teadlikult teen.
Ei tea kas vanusest või millestki muust aga ühel hetkel ma tundsin, et peaks hakkama midagi sööma ka enne kui ma hommikul suistu kiskuma hakkan. Nüüd siis olen ma enda hommikud päris piina rikkaks muutnud. Viimased kolm nädalat olen ma hommikul enne kohvi ja sigarette sundinud ennast midagi sööma. Valitud hommikusöögiks sa jogurt müsliga - hea kiire ja tervislik. Müsli ja helbed sai valitud selleks, et rohkem kiud aineid ja muid boonuseid enda elu põletaja organismi tampida ja jogurt selle pärast, et enda laktoositalumatuse vastu võidelda.
Kõik tundus alguses hea mõttena, sest tervis ei ole enam see, mis vanasti ja ega nooremaks ma ka enam ei jää. Reaalsuses aga on käib mul hommikuti päris korralik sõda organismis. Nii kui kohvi tulele panen tambib peas ja kehas ainult üks mõte - tahan suitsu. Tahan kohe. Täielik piin on ennast kasvatada, sest söögiisu puudub täielikult ainus, millest ma mõelda suudan on sigaretid. Keha on ka vana reetur suitsu näljas tekitab ta mulle sellise tunde, et kui ma kohe endale koni ette viskan saan ma orgasmi. Kõike seda trotsides näeb hommikune söömine ka välja nagu nalja number - põhimõtteliselt müsli valatakse endale kurgust alla, et saaks kiiremini suitsetama. Selles valguses on mul tekkinud tõsine huvi selle vastu, kuna tuleb see päev kui ma saan hommikul tassi kohvi ära juua, nii et ma ei tee selle kõrvale ühtegi suitsu ja ma tunnen ennast selle juures veel hästi?

Põllumees põline rikas..

2012-03-03T23:28:00.000+02:00

.. ehk põllumajandus hooaeg algas see aasta eriti vara. Tegin siis esimest korda elus täna väljamineku põllumajandus valdkonnas ja ostsin idandamis kasvuhoone, koti mulda ja kaks pakki seemneid. Mõned inimesed küsisid minu käest, kas vara ei ole tšillisid idanema panna aga tuleb välja, et jäin natuke hiljaks isegi. Ema õpib aiandust ja tark nagu ta on teadis rääkida, et paprikalised tuleks idanema panna vabariigi aastapäeva paiku, kuna mul siis aga vabad ressursid puudusid siis ma tegin seda esimesel võimalusel ja nii saidki näpud täna mullaseks.
Eelmise aasta kasvuhoone projekt on teinud minust tšilli sõltlase, ei leidu toitu, mida ma marineeritud tšillidega ei ilmestaks. Muidugi vahepeal lähen ma selle hullusega natuke liiale kui järgmine päev vetsust tulles on nägu valge peas. Aga samas pean ma nentima, et tervis on tänu sellele natuke paremaks läinud. Kuna mul on krooniline nohu siis tšillil on just õige aedvili sellega võitlemiseks. Tšilli stimuleerib mingit eritiste teket, mis puhastavad hingamisteid, lisaks on ta anti-bakteriaalsete omadustega ja sisaldab kapsaitsiini, mis kontrollib valu edastamist ajus - seega on ta hea rohi peavalu vastu. Kui eelmine aasta oli meil kasvuhoones vist neli või viis tšilli taime, siis see aasta ma panin kahe kasvuhoone jaoks kaheksateist taime idanema - sweet insanity pepper.
Miinus poolena avastasin täna, et enamus mu piprakurke, mis ma sügisel sisse tegin on pekki läinud ja ei kõlba süüa. Aga see aasta olen ma juba targem ja investeerin uutesse purgikaantesse.

Kuhu küll kõik mehed jäid - mis on neist saanud?

2012-02-27T23:44:00.000+02:00

Hoiatus! Käesolev postitus sisaldab pardimolle ja emisrokkareid!!

Vahepeal ma mõtlen, et mis on meessooga juhtunud? Kas tõesti jättis 90'ndate "boy bändide" maania tollel ajastul sündinud poistele nii raske trauma, et pooled vast täisikka jõudnud meessoo esindajad tahavad välja näha nagu eided või siis käituvad vastavalt. Ma saan aru, et soorollid on kaasajastunud ja et ei ole normaalne õhtul töölt koju minnes naisel tervituseks silm siniseks lüüa. Kuid see kuhu me hetkel teel oleme on ka päris jabur.

Kuidad on võimalik, et sellest:

Motörheadi laulja Lemmy
oleme me jõudnud selleni:

Nickelback - Kanada emisrokkarid.

Võib-olla on see tingitud, sellest et naissugu on arenenud sellest:

Brigite Bardot
selleni:

Rõve pardimoll.

Olles natuke ajalooga kursis ei saa ka seda nähtust pedestumiseks nimetada, sest ajaloost tuttavada Sparta sõdalased olid enamuses omavahel homoseksuaalsetes suhetes. Võib-olla on süüdi plastmass, sest on täheldatud, et vette sattunud plastmassi ühendid põhjustavad kaladel kesksoostumist. Seega võib meessugu olla lihtsalt geneetilises muundumises ja varsti on enamus mehi viljatud keigarid? Või on sotsiaalne surve kasvanud nii suureks, et mehed ei tohi enam mehelikud olla? Või olen ma ise veel kiviajast mõeldes, et kui perse sügele võib munad on halavas asendis siis ma kasutan enda kätt ja aitan ennast hädast välja? Samas võib-olla kolmekümne aasta pärast tasub see, mulle ära kui hädas metroseksuaalsed perekonnad vajavad kedagi, kes õpetaks nende metropoegadele kuidas mees olla?

Kui keegi tundis seda siin lugedes ennast solvatuna, siis pean vabanduseks ütlema: "Võõras mure"

Shitflowers 10

2012-02-14T12:22:00.001+02:00

Möödunud nädalavahetust võin ma lugeda vist üheks kordaläinumaks enda elus kuna ma tegin ära nii mõnegi asja, mida ma olen kaua teha tahtnud. Esimeseks asjaks võib lugeda ACTA protesti Tartu Raekojaplatsil. Tegelikult oli see rohkem üritus, mida ma olen juba kaua eestis näha soovinud. Liiga kaua on kestnud oravate ike ja rahvale pähe sülitamine. Lõpuks ometi nägin ma Eestis sellist kodanikuaktiivsust, mida ma olen ammu näha soovinud. Selle kõige valguses loodan ma, et rahavas ei karda enam tänavatele tulla selleks, et poliitkiutele survet avaldada.
Teiseks ja kolmandaks oli üks ja sama asi. Shitflowersi kümnenda sünnipäeva kontsert. Esiteks möödus kümme aastat sellest kui päevast, mida saab lugeda Shitflowersi sünnikuupäevaks. Asja teeb minu enda jaoks eriti väärtuslikuks tõik, et me ei ole kunagi olnud bänd keda keegi kuhugi esinema kutsuks ja meile veel raha selle eest maksaks aga erinevalt paljuseist teistest sama scene bändidest, kes on mingil hetkel väga populaarsed olnud jätkame meie ikka edasi rühkimist.
Teiseks oli mul aastaid soov mõni üritus korraldada. Mul on väga kaua olnud veendumus sellest kuidas peaks üritusi organiseerima ja selle kontserdi puhul sain ma ka kinnitust sellest, et mul oli õigus. Ainus asi mis selle peo puhul korda ei läinud oli see, et me ei suutnud poes õigesti arvestada seda kui palju me oleme võimalised alkoholi tarbima. Mis tähendas seda, et lõpuks peale kontserti lõppu ostsime me leti õllest tühjaks, et afterparty ajal midagi juua oleks. Üritus ise oli aga kõva. Esimese bändi ajal oli publikut rohkem kui mina kunagi olen näinud ja ma olen ikka päris palju Rocki Klubis esimesena lavale läinud. Ürituselt käis läbi üle 130 inimese, mis on pärisk orralik nuber, sest ei olnud mitte ühtegi Eesti mõistes esimese kategooria punk bändi. See võimaladas ka kõigile bändidele ka õlle raha anda. Õigupoolest sain ma nii palju positiivset tagasi sidet bändide ja publiku käest, et ma hetkel mõtlen päris tõsiselt selle peale, kas korraldada veel mõni üritus või mitte.

P.S. Plakati pealt on puudu Tartu punk bänd Vanaema Pööras Jooma

Anna-Maria Galojan on süütu!

2012-02-09T10:29:00.000+02:00

Viimastel päevadel on meedia põhiteemaks olnud see, et Anna-Maria Galojan ei ilmunud vanglasse. Kogu seda tsirkust vaadates tekib mul küsimus - mille pärast ta peaks vanglasse minem? Mida ta siis nii väga valesti tegi?
Ainsaks mida Galojanile süüks saab panna on kannatamatus. Kui igal parteil on Eestis oma sissetuleku allikad. Rahvaliit täitis enda taskuid maade vahetamisega. Keskerakond pumpab enda taskuid Venemaa poliitikutelt selle väljapressimisega. Isamaliit müüb elamislubasi. Reformierakond on aastaid täitnud enda taskuid rahva raha tasku toppides ja tänutäheks rahva peale sülitamisega. Siim näiteks pani tasku kümme miljonit ja istub Brüsselis. Kas siis Galojan võttis liiga vähe, et tema peab vanglas istuma? Vaene tütarlaps lihtsalt ei kannatanud ära oodata kuni saab riigikokku ja võib seaduslikult rahva raha korstnasse kühveldama hakata. Riigikogu liige valitakse neljaks aastaks ja selle aja sissetulek koos kuluhüvitistega on 270 000 eurot, mis on 210 000 eurot rohkem kui vaene Galojan tasku pistis.
Tegelikult õhkab kogu Galojani käitumine seda, et südames on tegemist tõsiuskliku Oravaparteilasega, kes järgib lihtsalt suure juhi eeskuju - tee mida iganes pähe tuleb ja kui keegi julgeb sind ja sinu otsuseid kritiseerida, siis hakka hüsteeriliselt soga suust välja ajama. Seega lõpetuseks kui on soov kedagi kinni panna siis tuleks kogu see hüsteerikutest oravate punt kinni panna.

Üleskutse kõigile, kes vähegi soovivad elada vabas maailmas!

2012-02-06T17:30:00.000+02:00

Selle laupäeval toimuvad Tartus ja Tallinnas ACTA vastased protestiaktsioonid. Kõigile, kes arvavad, et sellist Eesti põhiseadusega vastuolus olevat seadust ei tohiks Eestis ja Euroopas vastu võtta, palun näidake enda arvamust ja ilmuge üritusele.
Rohkem informatsiooni nii ACTS kui protestiaktsioonide kohta all olevatel linkidel.
Tartu protestiaktsioon
Tallinna protestiaktsioon
MTÜ Eesti Interneti Kogukond
ACTA Infoportaal
Väga hea õhtulehe artikkel, mis märgib ära selle, et varsti ei võib-olla kartulitki kasvatada, sest sellel on copyright.
Artur Talviku suurepärane artikkel
Mida rohkem ma ACTA kohta informatsiooni saan, seda suuremaks kasvab veendumus, et suur korporatsioonid on liiale läinud. Nõuda seadust, mis lubaks inimesi ilma kohtu otsuseta vangistada? Ma tahaks ühte sellist inimest näost näkku näha, kes seda asja tahab läbi suruda.

Raamat - Anne Robillard - Samaragdi Rüütlid: Taevane Tuli

2012-01-27T10:59:00.001+02:00

Ütleme nii, et mind on raamatupoes lihtne õnge tõmmata. Kui raamatu kaanepeal ilutsevad lohed ja rüütlid ning sissejuhatuse esimesed kolm sõna on: "Must Imperaator Amecareth" siis sellest juba piisab. Muidugi sai määravaks see, et raamat maksis ainult ühe euro. Kuid kokkuvõtteks sain ma ikka tõmmata, sest Smaragdi Rüütlite raamatusari koosneb kõigest ei rohkem ega vähem kui kaheteistkümnest raamatust. See tähendab vähemalt ühteteist eurot veel.
Raamat ise on klassikaline - raamatu alguses on kaart, mis nagu Tolkien'i Sõrmuste Vennaskonnal, peategelased on vaprad ja õilsad sõdalased, kes on pooleldi ka võlurid. muidugi ei puudu ka müütilised olendi: surematud haldjad ja võlurid, draakonid, putukinimesed ja kindlasti lisandub neid järgmistes osades. Kogu maailm oleks nagu välja võetud Heroes of Might and Magic'ust, kliimavööndeid eraldab üksteisest ühe päeva teekond hobusel. Story ise on ka selline harju keskmine - vähemalt minu jaoks, sest sarnaste läbi loetud raamatute hulk on mul vähemal persetäis. Kui raamat millegiga vähekene üllatab siis on see nekrofiilist rüütli vennaskonna juht, kes vaehpeal surnud kuningannaga hullab.
Olenemata sellest negatiivsusele kiskuvast alatoonist, millega ma hetkel kirjutan siis raamat ise oli väga loetav ja annaks Kapitalistlik Jumal, et järgmised üksteist osa ka kunagi ilmuvad, sest ilge pettumus oleks kui ei ilmuks. Muidugi ei saa lõpetuseks ilkumata jätta selle üle, et autoril on puudulik haridus draakonite vallas, kuna siinseid draakoneid püüti aukudega. Lol - draakonitel on tiivad.

Tartu - Tallinn - Stockholm ehk olen - vihkan - armastan

2012-01-19T13:08:00.000+02:00

Eelmise aasta Jõulud tõid ühe ootamatuse - pakkumise minna Rootsi kruiisile. Ja eelmine nädal sai ka seal ära käidud. Iseenesest ei ole see kruiis mingi ime asi, sest kõik kellel on Tallinki klubi kaart saavad jõuuludeks tasuta kruiisi. Asja olemusliku tähtsust muutis natuke see, et ma ei olnud tükk aega Tartust nina välja pistnud, kui Viljandi ja paar tööpäeva Valgas välja arvata. Teiseks polnud mu kallis kaasa aastaid Eesti riigi piiri ületanud ning kolmandaks polnud me kunagi koos kuskil nii käinud. Selguse huvides tuleks vist mainida, et me käisime neljakesi koos K&P-ga.
Kogu reisi juures oli kaks halba asja. Esimeseks neist oli fakt, et tuleb Tallinnasse minna. Kuigi minevikus olen ma töisetel põhjustel Tallinnas resideerinud, siis fakt on ikkagi see, et ma vihkan seda linna. Kogu selle linna olemus on minu meelest mäda - kõigil on kogu aeg kiire kuhugi. Nii kui ma bussist maha astusin veendusin ma järjekordselt selles, et kogus rottide võiduajamine mitte millegi poole, mis selles linnas toimub on absurdesm kui Douglas Adamsi "pöidlaküüdi triloogia." Irvitama ajas Savistsaare uus valimis lubadus - tasuta ühistransport, samas kogu linna kõnniteid sai ühiselt nimetada uisuväljaks. Isegi sadama ees ei suudeta kõnniteid ära puhastada, siis mis linnast me siin räägime? Või räägiks hoopis liiklus korraldusest? Äkki piisab sellest, et mina ja P mõlemad oleks peaaegu trammi alla jäänud, sest trammiteel ja kõnniteel vahet ei ole. Ma ei saa aru, kas selle geniaalse plaani välja mõtleja saab palka ka?
Laevaga Rootsi:
Kruiisi puhul häris mind kõige rohkem, see et laeva sõit toimub öösel. Esimesest rootsi käigust on mul kustumatu mälestus Rootsi rannikust ja saartest, mida ööpimeduses kahjuks näha ei saa. No ja selleks, et kogu see põhjamaine pimedus välja kannatada alustati kajutisse sisendes drinkidega. Vahepeal mängisime ka Bingot ja damn you 11. Raxziljäi ainult üks number täismängust puud. Suurest kurvastusest jõime veel õlut ja käisime väljas olevat tormi nautimas. Esimese öö torm oli ikka korralik adrenaliini laks. Tuul oli nii tugev, et vastu tuult käies hingata ei saanud ja püsti seismisega tekkis probleeme. No ja kui torm enam kainestavalt ei mõjunud, siis oli aeg rummi jooma hakata. Oh jumal sellest ma muidugi aru ei saa, kuidas me P-ga liitri peaaegu kahepeale ära jõime. Tagajärgedest saime muidugi järgmine päev teada kui pea padja all pidi kuulam, mis me korda saatsime kui pildid eest olid.
Hommikul saabus reisi teine tujurikkuja. Ärkasin kui laev hakkas sadamasse jõudma ja tundes, et ma vajan longeri kütet, et laevast üldse maha minna tormasin suures ähmis poodi ja ostsin kuus longerit sama raha eest, mille eest olek terve 24-se kasti saanud. Ma siia maani vihkan iseennast ja tahan kärvata.
Stockholm:
Nii kui laevast maha sain ja Rootsi politsei mulle kummikinnast pärakusse suruda ei tahtnud saabusid ka pohmakas ja rahulolu käsikäes. Kuna bussidest midagi ei teadnud, siis võtsime tee kesklinna ette jalgsi. Õnneks sai ette võetud ja Valhallavägenile jõudes saabus ka tõdemus, et tee on õige. Karlaplanil käisime esimese poes ja tegin kiire longeri. Karlaplanilt Hamgatanile mineku ajal tundsin, et ma tahan Stockholmi kolida. Keset talve sõidavad jalgratastega lühikesed püksid jalas korraliku viikingi mõõtu postiljonid ringi, arhitektuur on südant soojendavalt ilus, kuskil ei ole sellist arutut tormamist nagu Tallinnas. Kõige rohkem pani mind imestama see kui palju on jalgrattaid tänavatel - Eestis juba sellist pilti ei näe, sest siin varastatakse su ratas suure tõenäosusega kiiremas korras ära, sest sa ei taha tegelikult rattaga sõita. Strandvägenile jõudes tabas mind täielik ära tundmine - Vasa muuseum ja lõbustuspark, kohad kus ma käinud olen. Sellel hetkel hakkas juba inimesi ka nägema ja see kõik oli täiesti harjumatu. Suvaline vanapaar, kelle käest ma teed küsisin rääkis minuga sõbralikult ja vabalt inglise keeles, nii et mina tundsin ennast nagu ma räägiks vene keelt. Teine asi, mis silma jäi oli see, et erinevalt eestist ei ole suurt hallim massi - inimesed olid kõik kuidagi vabamad oma riietuselt ja olemuselt. Hamgatnil kolasime mööda poode ja siis ühel suitsupausil tabas mind taevane ilmutus.

FRED PERRY POOD! Sisse astudes tundsin ma ennast nagu väike laps suures kommipoes, vanakooli ska mängis kõlaritest ja kõik kohad olid ainult Fred Perry'it täis. Lahkusin kiiruga, sest kartsin, et muidu ma ei tee seda kunagi aga sisemuse oli sügav teadmine, et kunagi ma naasen.
Enne laeva naasmist läksime veel Maci sööma ja oh üllatust, meie kõrval lauas olid kolm tütarlast Eestist ja türi paide viljandi - häbi hakkas. Õigemine igal pool, kus me enda kalleid kaasmaalisi nägime tuli tahtmine ennast kuhugi ära peita.
Tagasi laeva jõudes olid kõik surmain väsinud ja peale väikest uinakut üritasime peoga uuesti pihta hakata aga kuna ma oli juba kaks ööd järjest üleval olnud siis sellest suurt nahaka ei tulnud. Isegi torm, mis oli hullem kui tulles ei pannud verd pulbitsema. Ainus, mis rõõmu tegi oli see, et merehaigust mul ei ole. Kaks asja, mis selgeks said on, et Eestis puudub sügav mõte riideid osta ja see, et lähiajal tahaks tagasi minna.

Kuidas kaitsta ennast Facebookis

2012-01-10T23:10:00.000+02:00

Praeguseks aja hetkeks on arenenud vaba maailm jõudnud selleni, et sotsiaalmeediast on saanud üks ühiskonna alustalasi. Olenevalt ajahetkest ja vanusest on enamus inimesi blogiminud, omanud Rate, Orkuti, Twitteri või Facebooki kontot. Kui blogimise puhul on võimalik anonüümseks jääda, mida minagi pooleldi olen, siis enamus teisi sotsiaalmeedia kanaleid seda ei võimalda. See omakorda tekitab väga palju riske. Selle kohaseid näiteid leiab iga päev: kuulsate sportlaste väljaütlemised Twitteris, mis on kaasa toonud raha trahve; korvpallur Rain Raadiku joomavideod Youtube's, mis tõid kaasa Kalev Cramost välja heitmise, Rate raha juhtumid Võsa Petsis, pangatöötajate klientide mõnitamine Orkutis. Ka ei ole enam saladus, et tööandjad otsivad oma töötajate kontosi Facebookis.
Samas tänapäeva Eestis Facebooki konto mitte omamine tähendab automaatselt info sulgu. Facebook on üks odavamaid võimalusi, millegi reklaamimiseks. Võimaldab reaalajas teha kollektiivset planeerimist, ilma et kõik osapooled peaksid ühela ja samal ajal samas kohas olema. Teada saada, mis toimub igapäevaselt sinu lähedaste ja tuttavatega. Hoida kontakte vanade koolikaaslastega ja palju palju muud.
Isiklikult on mul kontakte üle paari saja ja reaalsus on see, et enamus inimesi neist ma sõbraks ei nimeta. See tekitab probleemi kuidas endaga seotud informatsiooni levitada? Ma tahan sõpradega jagada pilte pidudest, kus meil on koos lõbus olnud aga samas ma ei taha, et minu jaoks mitte midagi ütlevad inimesed seda näeksid. Sest ausalt öeldes olen ma meelte segaduses ka mõne tähelepanuhoora sõbrakutse vastu võtnud ja ma ei soovi seda, et minu eraelu oleks nähtav inimestele, kes kollases meedias enda musta aluspesu sorteerivad. Miks ma siis kontakti ära ei kustuta? Samas on endal lõbus näidata sõpradele - näe see ongi see inimene, kellest meedia kaagutab hetkel. Sama moodi ei taha ma, et inimesed kellega mul tööalased kokku puuted teaksid, milline on minu eraelu.
Siin kohal jõuame me punkti, kus Facebook on oma ette raketiteadus - inimeste gruppidesse jagamine ja grupiõiguste rakendamine. Sa tead, et see on võimalik aga selle rakendamine on paras peavalu. Kõigepealt selle üles leidmiseks ma kulutasin ligi viisteist minutit.
Selleks, et luua uus grupp peab vasakult tulbast kõige alt valima "more" , siis tuleb ette listide vaade. Nende listide peal klikates on võimalik inimesi hakata lahterdama või võib ka teha enda liste. Nüüd, et määrata ära listide õigused millegi nägemiseks siis on iga postituse ja albumi kõrval kahte inimest kujutav ikoon, mis näitab antud postituse või albumi nägemis õigusi. Vaikimisi on minul selleks "Your friends; Except: Restricted ", mis tähendab, et kõik mu sõbrad näevad seda, välja arvatud need, kes on restricted listis. Reaalselt minul kedagi restricted listis ei ole, sest mul on enda ise tehtud listid ja kasutan "custom" seadistusi informatsiooni levitamiseks. Kõik see oleks palju lihtsam selgeks teha pilte kasutades aga me räägime siin ikkagi isikliku informatsiooni turvamisest. Tegelikult on Facebooki informatsiooni turbe võimalused päris eeskujulikud, sest kasutama õppimisel on võimalik informatsiooni nii esitada, et ainult üks või kaks inimest peale sinu näeksid seda. Ühesõnaga võimalusi on lõputult aga kõige selleni jõudmine ei ole just eriti lihtne ja loogiline.
Nüüd siis ma jõudsin selleni, mida ma öelda tahtsin: "Minu arust peaks koolides arvuti tundides hakkama lastele õpetama, kuidas ennast puudutava informatsiooniga ümber käia." Kuna on väga palju sotsiaalmeedia kanaleid ja enamus tavakasutajaid ei oska neid õigesti kasutada (Minu kui IT haridusega inimese arvamus,) siis peaks neid juba lapsena harima hakkama, sest sotsiaalmeedia kui selline ei kao enam mitte kuhugi vaid muutub igapäevaga järjest keerulisemaks. See jälle omakorda tingib vajaduse järjest suuremate teadmiste järele, kuidas interneti turvaliselt kasutada. Vaba ühiskond on nii kaua vaba kuni ühiskond oskab ise enda vabadust kaitsta.

Kuidas puhastada sülearvutit tolmust

2012-01-08T21:51:00.000+02:00

Mingi statistika järgi tuntakse siia maani huvi postituse vastu, kus tutvustan lauaarvuti puhastamist. Ilmselgelt on see väga vananenud informatsioon ja enamus inimesi kasutab tänapäeval sülearvuteid. Siin kohal ma ei hakka kordama lauaarvutite puhul antud soovitust, et haara kruvikeeraja ja suruõhupudel kätte ja tee ise ära. Sülearvutis on kordades kompaktsemalt kõik detailid ära mahutatud ja üks vale liigutus võib väga kalliks maksma minna. Selles kõiges veendusin ma täna ise kui ma puhastasin enda venna HP Paviljoni, mille vennast on ka illustreeriv pilt lisatud. Ühte kruvi lahti keerates keerasin ma kruvipesa korpuse küljest lahti. Õnneks äpardused sellega piirdusid aga üllatused mitte. Kui ma tavaliselt olen kokku puutund läpakatega, kus ventilaatorile ja radiaatorile pääseb kerge vaevaga ligi siis HP on teist masti masin. Selleks, et ventilaatorini jõuda tuli eemaldada ka klaviatuur ja enamus korpusest lahti kiskuda. Töö mida ei soovitaks kellelegi ette võtta, kui ta ei ole enne ühtegi arvutit lahti võtnud.
Seega soovitan kõigepealt kindlaks teha, kus asub sinu läpaka ventilaator ja kui palju on vaja vaeva näha selleks, et selleni jõuda. Selleks soovitan külastada seda lehte: http://www.insidemylaptop.com/ ja otsida üles enda läpaka kohta käiv õpetus. Kui selgub, et ventilaatorini pääsemiseks tuleb ainult mingi osa korpusest eemaldada, nagu näiteks Aceri läpakate puhul, siis võib selle töö vabalt ise kodus ära teha. Samas kui ventilaatori kätte saamiseks tuleb pool arvutit lahti kiskuda, siis oleks targem spetsialisti poole pöörduda. Mul on tuttav, kes küsib sellise töö eest 20 eurot ja see on minu jaoks tunduvalt mõistlikum hind kui võimalus, et arvutit lahti kiskudes lõhud midagi ära ja maksad kinni uue jupi ja selle vahetuse.

Meeldetuletus domeeni omanikele!!!

2011-12-31T14:57:00.000+02:00

Aasta hakkab mööda saama momendist, kui Eestis muutusid kõik domeenid tasuliseks ja koos sellega on ellu ärganud ka ammu ununenud probleemid. Seega tuletaks kõigile domeeni omanikele meelde, et kontrollige kauaks on teil domeeni eest tasutud ja vajadusel pikendage enda lepingut. Sest uskuge mind - teie veebimajutus teenuse pakkujatel on muudki teha kui lugeda hädakirju sellest, kuidas lehekülg on maas ja see on vaja kohe üles tagasi saada. Väga raske on pakkuda majutust domeenile, mis ei ole aktiivne. Seega säästkem kõigi väärtusliku aega ja kontrollige enda domeeni registreerimis andmed üle enne kurja kirja saatmist. Head vana ja paremat uut ka kõigile.

Massiivne on massiivne pohmell

2011-12-30T21:18:00.000+02:00

Elu on ikka raske ja kes see selle ikka raskeks teeb kui mitte ise. Mõistlik on hommikul kella kuueni juua ja sealt edasi kella kaheksani õhtul enese avastamisega tegeleda. Kõigepealt kell kaks avastad, et sa oled veel maani täis. Kell kuus avastad, et sa oled kaineks saanud aga ilge pohmell tahab kallale tungida. Ning lõpuks kell kaheksa ärkad viiendat või kuuendat korda üles ja saad aru, et nüüd on lõpuks võimalik ennast liigutama hakata.
Kõige selle valguses tundube, et uus aasta tuleks kodus teki all vastu võtta, et mitte ärgata tilgutite all või kaineris.

Hetkel toimub suur sisemine võitlus, kas muuta enda blogi nimi ära "Rummivarga päevikuks" aga samas olen ma hetke nimesse liiga kiindunud ja ironiseerimise soov, seda veel ei võida. Aga eks elu näitab - kas tilgutid või kainer.

Seputlura - Revolusongs - 2002T

2011-12-29T13:28:00.000+02:00

Tänane hommik on algan täpselt nii, et hetke meelolu hõlmab tungi sõrgkangi ja kuvaldaga berserki minna ja sellist tunnet on alati hea Sepulturaga toita. Aastaid oli minu jaoks Sepultura ühe albumi bänd ja selleks albumiks oli Roots. Roots avaldus mulle nii palju muljet, et ma käisin Tallinnas Nemsiga isegi uut Seput vaatamas ja jäime mõlemad rahule. Nüüd aga olen ma jõudnud momenti, kus ma parema meelega kuulan Revulosongs'i ja seda kuna, see sisaldab kahte lugu, mis mulle juba varem meeldisid: Angel ja Mongoloid. Jah tegemist on Sepultura cover albumiga ja kõige üllatavam oli avastada, et enamusi neist bändidest olen ma mingil hetkel varem intensiivselt kuulanud: Massive Attack, U2, Janes Addiction, Public Enemy ja Devo.

Track list:
1. "Messiah" (Hellhammer cover) 3:27
2. "Angel" (Massive Attack cover) 5:13
3. "Black Steel in the Hour of Chaos" (Public Enemy cover) 4:02
4. "Mongoloid" (Devo cover) 2:35
5. "Mountain Song" (Jane's Addiction cover) 3:28
6. "Bullet the Blue Sky" (U2 cover) 4:34
7. "Piranha" (Exodus cover) 3:39

Hinnang: 8/10 Huvitav kooslus, mis võiks pikema olla. See mis on tehtud Massive Attacki "Angel'iga" on tippude tipp - kõik see poeb vaikselt naha alla ja hakkab kasvama.

Film - Zombieland - 2009

2011-12-28T10:00:00.001+02:00

Zombieland on minu arust üks perfektsemaid ajaviite filme, sest üks väheseid õudukiad, mida saab koos naisega ilma, et teki all väriseks. Ka ei nõua film mõtlemist ja ei loo erilist pinget, kuna lõpp lahendus on teada. Üle jääb vaid ekraani vahtida ja nautida kuidas Woody Harrelson kõigega, mis kätte juhtub zombide päid puruks peksab. Näitlejatöö üle ei anna ka vinguda kui Bill Murray roll välja jätta, sest see tundub kogu loos üleliigne.

Kui natukene viriseda siis viriseks, selle üle, et terve Ameerika on hõivatud zombide poolt aga elekter on ikka veel olemas? Või mis jama selle kanepiga on? Igas kolmandas USA filmis tõmmatakse kanepit aga samas on see keelustatud narkootikum, mille vastu võitlemiseks kulutatakse igal aastal miljoneid dollareid. Samas tehakse miljonite dollarite eest filme, kus ühiskonna rollimudelid pahvivad rohelist nii nagu see oleks jumala õige tegu.

Mis mulle filmi juures aga meeldib on Tallahassee ehk siis Woody Harrelsoni tegelaskuju. Woody Harrelson on üldse mul üks lemmik näitlejaid, mis sest et ma tean peast ainult nelja filmi, kus ta mänginud on aga nendes on ta esitanud rollid, mis mul kunagi meelest ei lähe. Tallahassee puhul on tegemist anarhistliku tõpraga, kes on lõpuks jõudnud keskkonda, kus ta saab teha seda, milles ta andekas on - lõhkumine ja zombide tapmine. Peab ausalt tunnistama, et kadedus tuleb peale kui mõtled, et mõni inimene saab palka selle eest, et sõrgkangiga auto puru peksab.

Veel üks asi, mis Zombielandi juures lahe on - reeglid. Ma ei viitsi neid tõlkima hakata, seefa kui inglise keelt ei oska jääb järgmine zombi apokalüpsis teie jaoks lühkieseks.

1.Cardio
2.The Double Tap
3.Beware of Bathrooms
4.Wear Seat Belts
5.No Attachments
6.The “Skillet”
7.Travel Light

8.Get a Kick Ass Partner
9.With your Bare Hands
10.Don’t Swing Low
11.Use Your Foot

12.Bounty Paper Towels
13.Shake it Off
14.Always carry a change of underwear
15.Bowling Ball

16.Opportunity Knocks
17.Don’t be a hero (later crossed out to be a hero)
18.Limber Up
19.Break it Up
20.It’s a marathon, not a sprint, unless it’s a sprint, then sprint

21.Avoid Strip Clubs
22.When in doubt Know your way out
23.Zipplock
24.Use your thumbs
25.Shoot First

26.A little sun screen never hurt anybody
27.Incoming!
28.Double-Knot your Shoes

29.The Buddy System
30.Pack your stain stick
31.Check the back seat
32.Enjoy the little things
33.Swiss army Knife

Täis Jõule kõigile

2011-12-25T22:38:00.000+02:00

Nagu juures olev pilt hästi ilmestab olid selle aasta jõulud winning - võrreldes eelmise aasta ühe ja ainsa kingituse sisuga, ei olnud see aasta tegemist sokkidega. Tegelikult on kingitus nii lahe ja mind iseloomusav, et ma hoiaks seda veel vaka all, kuni ma saan sellest hea foto.
Ülejäänud Jõulud on olnud nagu tavaliselt. Täna ei ole mitte midagi asjaliku teinud ja magu on pilgeni head ja paremat täis. Natukene ma pingutasin ka ja otsisin lingi, et saaks veebist NBAd vahtida - peab tunnistama, et suure USA televisioon teeb Euroopa omale meelelahutuslikusega silmad ette. Seega ei ole ime, et seal pool ookeani selline tarbijate paradiis on. Uue Samsungi nutielefoni võid saada 60 dollariga - wtf palju selline Eestis maksab? Midagi on siin maailmas valesti või ma elan lihtsalt vales kohas.

Repost - Päevavarga 25 nõuannet, kuidas olla edukam.

2011-12-23T16:15:00.001+02:00

Teen jälle asju mida ma tavaliselt ei tee. Lugesin siin just blogi, mis kutsub üles vähem töötama ehk siis neid 23 nõuannet, mis peaks aitama inimesel jõuda rohkem tööd teha vähem ajaga. Originaal potitust saate lugeda kui klikkate siia.
Mingi osa sellest artiklist tundus täiesti mõistlik jutt olevat aga ülejäänud asi tekitas minus väga vastakaid tundeid.

1.Üks eesmärk aastaks?
Mina arvan, et vali välja kolm-neli eesmärki elus ja pane neile mingid tähtajad. Selleks, et neid eemärke täita tööta välja plaan kuidas neid ellu viia. Nüüd näitan ma välja nõrgamõistuslikust ja liigun tagasi lapsepõlbe või puberteedi ikka. Noor ja roheline olles tekkis mul unistus, et ühel päeval tahan ma bändiga maailma vallutama minna ja teiseks unistuseks oli kolmekümneselt pensionile minna. Nii nõder kui see ka kõik ei tunduks olen ma sellest kinni hoidnud ja ajaga neid eesmärke selge piirilisemaks muutes on mõlemad unistused väga käega katsutavaks muutunud. Kolmekümneselt ma pensionile ei jää aga selleks ajaks ei sõltu minu töö tegemine enam ajast ja asukohast, mis omakorda võimaldab mul enda mannetu bändiga täiesti vabalt maailma vaatamas käia. Kogu selle ma olen aga võimalikuks teinud kahe kolme aastaga võttes vastu väga julgeid otsuseid.

2.Otsi kirge!
Sellega ma olen 100% nõus. Kuna minu suurim kirg on punk-rock ja õlu, ning see ei ole selline kirg, mis leiva lauale tooks siis läksin ma väiksema kire teed. Masu ajal võtsin vastu raske otsuse ja lõpetasin igapäevaselt ehitusel tööl käimise, läksin kooli õppisin IT-d andsin väga palju järele enda materiaalses heaolus ja nüüd kolm aastat hiljem olen jõudnud 80% enda varasemast heaolust. Samas märgid näitavad, et aasta pärast olen ma 120% enda enne masu aegsest materiaalsest heaolust.

3.Tööta kodus
100% nõus. Kodus töötamise puhul on väga raske ennast motiveerida ja kokku võtta aga samas võimaldab see tõesti teha rohkem, sest ei kuluta aega tööle minemiseks. Mina näiteks võidan ajaliselt ligi tund aega päevas kui ma kontorisse ei lähe - 40 miutit tööle ja tagasi jalutamine ja 20 minuti asjade kokku panemine ja töö juures töö alustamine.

4.Tule varem tööle.
Mina ütleks pigem, et tööta siis kui teised magavad - mitte keegi ei sega ja saad rahulikult süveneda.

5.Tööta neli päeva nädalas
50% nõus. Ma põhimõtteliselt töötangi 4 päeva nädalas intensiivselt ja siis ülejäänud kolm päeva hoian projektidel kätt pulsil. Selle põhjustab muidugi see, et ma olen oma töö puhul pooleldi vabakutseline ja pooleldi eraettevõtja.

6.Tööta 6 tundi päevas?
Pigem tööta nii palju, et sa oled rahul enda tööpäevaga. Ma võin mõni päev teha 11 tundi päevas tööd ja teine päev teen tunni või kaks. See kõik oleneb palju on vaja selleks, et kõik oleks kontrolli all. Viimasel ajal ma olen küll ennast rohkem distsiplineerinud ja üritan kuus tundi ikka ära teha. Seega ma pooleldi olen nõus kuue tunniga aga samas vaidlen vastu sellega, et tegelikult tuleb teha nii palju, et ise rahul oled.

7.Tööta 20 tundi nädalas??
Bitch please! Õpi arvutama 4*6=24. Ma pigem arvan, et tööta 30 tundi nädalas, millest 24 kuluta töötamiseks ja 6 enese täiendamiseks.

8.Kõige tähtsamad ülesanded

Tee endale iga hommik nimekiri kolmest asjast, mis on kõige olulisemad, mida sa tahad sel päeval ära teha. Vähemalt üks neist peaks olema seotud selle ühe suure eesmärgiga, mis sa endale välja oled valinud. Teised kaks võivad olla mingid asjad, mida oled edasi lükanud, või mõni suure projekti lõpetamisega seotud tegevus.

WTF!!! See võttis mind sõnatuks. Suured projektid peavad alati olema prioriteet number üks. Suured projektid on need, mis määravad ära selle, kes sa oled. Kui sinu enda isiklikud eesmärgid ei kattu selle projektiga siis pane need kohe sahtlisse. Sama kehtib ka edasi lükatud asjadega - korra lükkasid, lükka veel. Väikesed põlve otsas nokitsemise projekte võivad teha kõik aga suured projektid on need, mis lükkavad su kaardile.

9.Kogu see kribu-krabu kokku
Väga mõistlik ettepanek - üritan ennastki selles osas täiustada aga raske on.

10.Tööta üks päev nädalas kodus!
Pigem tööta üks päeva nädalas kontoris. Sellest piisab täiesti, et kõik, mis vaja ära teha.

11.Täiendav töö vabakutselisena.
Pigem töö vabakutselisena - mida suurem peremees sa iseendale oled, seda tulemuslikum on su töö. Selle kõrvale võta mingi osakoormusega töö, mis võimaldab haigekassa.

12.Toidukotike kaasa
Suhteline. Miinuseks on see, et siis sa istud kogu päeva ühe koha peal - liigne agarus on ogarus.

13. Vänta tööle ja tagasi.
100% nõus.

14.Võta endale projekte, mis nõuavad tõelist professionaalsust
100% nõus.

15.Tee mõned asjad oma äritegevuses automaatseks
Nõus.

16.Pane palgatõusu osa panka hoiule
Kellel siin Eestis palka tõstetakse?

17.Tee laud puhtaks
Iseenesest hea mõte aga ma vist ei suuda seda kunagi rakendada - peaks vaba kuu võtma.

18.Jaga ülesanne osadeks!
Pigem õpi ruumiliselt mõtlema, et näha ära kõik pisikesed detailid suures üldpildis. Mida paremini sa kõiki detaile kirjeldada oskad seda lihtsam on sul ülesandeid eraldi teha, neid edasi delegeerida ja lõpuks projekt edukalt lõpetada.

19.Delegeeri
Selle juures pead tõsiselt õppima hindama aega ja inimesi - kas delegeerimine tasub ennast ära või mitte. Mina isiklikult põlesin just sellega - võtsin suurele projektile kaks inimest, kes pidid lihtsa töö ära tegema - kumbki ei suutnud endale pandud kohustusi täita, mis tõttu pidin ühe töö väga suures mahus ümber tegema ja teise töö tegin lõpuks kõik ise ära. Õppi tundma inimeste võimeid ja jälgi nende arengut ja võimekust kohaneda. Öeldakse, et neli kuud on see aeg, mis inimesel kulub töö kohta sisse sulandumiseks, kui selle ajaga see ei õnnestu, siis ei ole mõtet edasise puhul illusioone luua.

20.Kustuta mõned punktid oma ülesannete nimekirjast
Ma isiklikult ei tõmba, mitte midagi maha vaid lükkan edasi. To Do list tuleks jagada osadeks - täna(see nädal) - see kuu - ja kunagi hiljem. Mul on asju mida ma olen teinud üle aasta hiljem peale eesmärgi püstitamist ja rahulolu on alati suur.

21.Õhk puhtaks
See on hea soovitus, kuid minu jaoks isegi üleliigne, kuna kui tööd on palju siis mul ei tule meeldegi, et sotsiaalmeedia eksisteerib, kuid kunagi ei tohi alahinnata selle tähtsust tänapäeva maailmas. Hea sotsiaalne turundus on tänapäeval üks edukuse aluseid.

22. Lõpeta need koosolekud
50-50 Mõnikord on koosolekud vajalikud aga harva. Üleüldiselt on need tõesti rämps ja aja raiskamine.

23.e-kirjuta üks kord päevas
Isiklikult arvan, et jama. Kui sa töötad rahvusvahelisel tasandil, siis õigeaegselt vastaud kiri võib kokku hoida väga palju aega. Pigem õpi kasutama enda maili klienti. Näiteks gmailil on võimalik teha priority inbox, mis päris hästi sorteerib kirju vastavalt tähtsusele. Natuke kulub aega, et programmile kõik täpselt selgeks teha aga see tasub ennast ära. Tesieks soovitan kasutada mitut erinevat e-maili aadressi, et hoida töö ja eraelu kirjad lahus. Minul on üheksa meili aadressi ja see hoiab meilinduse korrastatult.

Pikk jutt sitt jutt aga ma lisan siia kaks väga tähtsat asja, mida ei tohiks kunagi ära unustada.

24. Hoia ennast kursis, mis toimub sinu seatud sihtidega seotud maailmas ja enda eriala maailmas. Kulutades iga päev pool tundi selle, et olla kursis enda erila uudiste ja sündmustega olenemata erialast võib see ühel päeval anda sulle suure eelise konkurentide ees.

25.Õpi, õpi ja õpi. Nagu Lenin juba aga see on paratamatus kui tahad tänapäeva kiiresti arenevas maailmas ellu jääda. Õpi kasutama uusi tehnoloogiaid - need võivad aidata tohutult aega kokku hoida. Kasuta interneti brauserit, mis on sinu jaoks mugavaim. Kui leiad midagi põnevat aga pole aega, siis bookmargi leht ja pöördu hiljem tagasi.

Ma ei taha siin maailmas enam blogida

2011-12-20T20:42:00.000+02:00

Tavaliselt ma ei pööra sellele eritit tähelepanu aga täna ma enda Valgeid Terveid Inimesi armastava ema soovil demosin bloggeri statistikat. Ja see, mida ma nägin oli ausalt öeldes kohutav. MIKS!!! 36% minu blogi külastatest kasutab Internet Explorerit. Inimesed, mis teil viga on? Kas te teate, et maailm on jõunud tulevikku.
Meil on olemas Google Chrome - lae alla!
Kui Chrome ei sobi siis Mozilla Firefox - lae palun alla!
Ja kui teil iganes on isu millegi eksootilise järele siis OPERA - palun sind lae alla!
Kallid külastajad, kes te kasutate Internet Explorerit kui te olete jõudnud lugemiega siia ja pole endale uut, huvitavat ja uutest võimalustest kubisevat Interneti brauserit leidnud, siis alustage postituse algusest.

Next level shit

2011-12-16T20:34:00.000+02:00

Ma olen ära vaadanud ühe filmi, käinud pesemas, vaadanud terve 9gagi läbi ja naine valib ikka riideid millega õue tulla - level asian.

Koopainimene avastas podcastingu

2011-11-26T08:33:00.000+02:00

Eile ma hakkasin mõtlema selle üle, et ma olen küll uuendusi ja innovaatilisi lahendusi pooldav inimene aga ma nende kasutusele võtus olen ma stabiilselt viis aastat ajast maas. Samas ma teen sellist tööd, kus on vaja kasutada uusimaid lahendusi, et olla konkurentsivõimeline. Selles kohas tekkiski dilemma, kas ma ei peaks rohkem uuendustega kaasas käima või jätkama nii nagu siia maani?
Näideteks selle kohta kui ajast maas ma elan on välja tuua: mobiiltelefon, arvuti operatsioonisüsteem, eelistused muusikas ja uute trendidega kaasa minemine. Telefoniks on mul viis aastat vana Nokia, millel pole isegi värvilist ekraani, arvuti jookseb XP peal, muusika mida ma enamasti kuulan on tehtud enne minu sündi; rate, orkut ja facebook oli enamus inimestele aasta enne mind. Samas kui ma hakkan argumenteerima miks nii, siis ma ei leia ühtegi mõjuvat põhjust, mis näitaks, et ma peaksin ennast muutma. Mida ma vajan telefonist: võimalust helistada, hoiustada kontakte, kella, äratuskella, kalkulaatorit, taskulampi. Võimalused mida ma kasutaksin moodsal telefonil skype, meiliklient, internet kui vaja ja võib-olla ka kalender märkmikku. Sykpe'i ja meiliklienti saan ma eduliselt ka eduliselt kasutada tööl ja kodus ka ja ma ei tea kui hästi need mõjuksid minu töönarkomaania ilmingutele. Internetist ma vajaks logistilistel eesmärkidel, et aega kokku hoida aga samas vähendaks see tunduvalt võimet logistiliselt planeerida. Ning kalendermärkmik on nii kui nii väga küsitava väärtusega, kuna ma ei ole veel suutnud mitte ühtegi virtuaalset kalendri lahendust enda eluga toimivalt ühendada. Seega tekib küsimus, kas mul on reaalne vajadus joosta telefonide järgi, mis maksavad rohkem kui ma mõnel halvemal kuul teenin?
Operatsioonisüsteem? Aeg on mind õpetanud kasutama vana ja kindlat. Võtame näiteks selle, et Vista jätsin ma täies mahus vahele ja mitte midagi ma ei kaotanud. Windows 7 ma kasutan ka iga päev aga kasutajamugavus ei ole minu jaoks veel sama. Ja põhitõde mida ma rakendan opsüsteemi valikul on see, et mida uuem seda vähem töötavaid lahendusi. Jälle ma ei leia ühtegi põhjust, miks ennast muuta.
Siia ritta võib ka vist panna mu ajast ja arust arvuti, millega töö tegemisel on mõnikord probleeme. Samas kui ma asendaksin selle uuema ja võimsamaga siis on fakt see, et töö tegemine kannataks, kuna ma kindlasti kulutaks rohkem aega mängimise peale.
Muusikast ma ei viitsi jahuma hakata ja sotsiaalmeedia puhul tuleb nentida, et ma olen piisavalt antisocial, et mind suht vähe kotib, mida teised inimesed teevad ja kus kohas põleb eredaima leegiga draama.
Nüüd kui ma olen midagi siin võib-olla läbi mõelnud siis jõuama lõpuks sinna, miks ma tundsin ennast häirituna. Hetkel on mul keskseks filosoofiaks see, et ainuke asi, mida ma ei saa elus asendada ja millest on puudu on aeg. Seega ei kuula ma raadiot ja vaata telekat, kuna seal on liiga palju reklaami ja muud jama, milleks mul aega ei ole. Sama on neis mõlema asju, mis mulle meeldivad. Teleka asendasin ma ammu interneti ja arvutiga aga raadio jäi probleemiks. Nüüd siis viis aastat hiljem avastasin ma enda jaoks tõeliselt podcastingu ja mulle meeldib see. Miks ma seda viis aastat tagasi ei teinud? Tõsiselt hea vaheldus on töö tegemise ajalkuulata saateid, mis pakuvad huvi ja ka harivad ning samas ei ole mingit muret kui sa õigel ajal raadio ette ei jõua. Leiaks ma enda kahest mp3 pleierist ühe üles siis ma kuulaks ka raadiosaateid siis kui ma arvuti taga ei ole.
Ühesõnaga, kes veel ei tea siis on võimalik raadiosaateid kuulata peale nende eetris olekut ja raadiot omamata. Seda on võimalik teha brauseris või laadida alla mp3-dena. Kõige parem on veel see, et olemas programm, mis tõmbab sulle automaatselt kõik uued saated alla ja jätab need sind ootama. Kuna ma olen üle töötanud, siis ma ei viitsi tehnoloogilisest poolest pajatama hakata vaid jätan kõigile huvilistele lingi kust on hea alustada: podcast.kuku.ee/mis-podcasting

Fuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuk

2011-11-22T10:10:00.000+02:00

Eile jändasin, et seda pilti korralikul kuvada.

Täna üritasin tunda aega blogi disaini paika panna. Ei - ei ole võimalik enam. Seega ei jää muud üle kui teatada, et nüüdsest kuni määramatuseni näeb see leht välja nagu Kaka Kohila Teataja.